Jorge Miguel Cocom Pech

 

 
     
     
 

U T'AANIL IN NOLO'OB, MA' IN K'A'AT' KA KÍIMKO'OB

 

J-Jorge Miguel Cocom Pech
Aj ik't'aan mayat'anil México'e

 

 

Wa ma' bin u kux'a'an nikteilo'ob, k'aayo'ob yéetel ch'ich'o'obe ichil k- wáayak'o'obe'

wa ma' bin u ku'x'a'an wíiniko'ob ka u ts'íibto'ob ti' u nojol léemile';

u k'axa ja'e;

jáalk'ab ts'u'kil p'otmalo'ob tu yo'olal sa'silil ts'ots'elo'ob,

nukuch sa'asilil mojtoni íik'o'obe',

mi bin chen xane' junp'éel wáayak' tu k'in k'intunyabil.

 

Ba'ale' nikteile',

u ja'il kulche' ku móolik ti' chéelil;

ba'ale k'aaye',

u juumt'anil íik' ku óok'oltik ti' ch'ich'o'obe;

ba'le' ch'ich'o'obe',

yáabachil le'eo'ob ku sut'kubao'ob k'aayo'obo',

 

¿Ba'ax tun u yawat in t'aanile',

kin chan wu'uyik ichil u ya'abal túukub máaskab?

¿Ti' tu'ux p'aati in t'aanil

sata'anilo'ob ich satunsat ch'ench'enkina'an t'aanobo'?

 

In t'aane',

ken u kaxtik u bélil nukuch k'uilnailo'b

ken u koptik u kúuchilo'ob ja'alach wíiniko'ob

ts'o'ok u p'aatik u yáantal mukt'an ti'e ch'ench'eki

x-ma' tu xoolkimkuba u páatik u ch'ini junp'éel xet'waj.

 

In t'aane',

u t'aanil in káajtale',

ku t'aanajil ich u wíinbail nukuch nók'o'ob

ximbalil ku ku'xik máako'ob káaja'ano'ob ti'i nukuch káajtalo'ob,

junp'éel ximbal sí'iniko'ob yéetel u chaktak lakamo'ob,

junp'éel takjo'ol, suyua t'aanil, ku lí'isik ti' u k'abo'ob,

tanchekila'an u ti'al u yúubik yéetel u yúubikubaj,

jach te' tu ch'ench'enkia'an k'a'alilil.

 

In t'aane'

junp'ik t'aano'ob ch'ich'o'obe' tu p'aato'ob u kulcheilo'ob

junp'éel kunal ich u wáak'aj u lembal éeko'ob,

ts'ilibal x-ma' k'a'aba'e' u ja'abil in wáayak'o'obe',

kots' katun ts'íiban'an ich u yich junp'éel taj jats'uts tunil.

 

In t'aane',

wa uts' tin t'aane', wa ma' uts' tu xikin tanxel máako'ob,

junp'éel jolnaj ku je'epajaj u ka'a'atik ts'ikbalil.

Wa ku lí'isik p'ekil óolal,

yan máako'ob u k'a'ato'ob ka xí'ik u kaxt' aj k'ino'ob,

su'ujuy x-ch'palilo'ob, yéetel aj bobatil'o'ob tust'aanil,

yéetel yanal u tepalil k'atabche'ob, yéetel yanal u buk nook'o'ob,

yéetel yanal u tepalil u jobonil jats' mooyale',

u k'a'at' u sutiko'ob, je' bix u ta'il joksajt'anil ajkatun.

 

 

In t'aanile'

wa ku lí'iskuba,

ku yaiko'ob tu ka'ten ts'ets'ek máaxo'ob ku kooniko'ob

yéetel ku ts'aiko'ob u yojetbil t'aanal,

yéetel u ts'ets'ek núukul tu'ux ku yila'ay u wíimbail máak,

beyxan ti' u núukul tu'ux ku yúubaj u t'aanil wíinko'obe',

yan u najaltik u way kabal lu'um,

yan u najaltik u ts'íib u muknali,

yan u najaltik u ch'ench'enki ti' su'ujuy lu'ume'.

 

 

Ba'ale' in t'aanil ma' síijili' u t'i'al u yéeskuba ti'i ich u núunyail,

ti'a'an ti' tu múumlil páale' ku ts'íib ich u le' u chi nikteilo'ob,

ti'a'an ti' tu yich íxi'm ma' tu sutkuba jach nuxib máak,

ti'a'an ti' tu yich masewual x-ch'up' ma' u k'a'at'u k'amik waaje' je bix junp'éel túusil,

ti'a'an ti' tu masewal wíinik ma' u k'a'at junp'éel kuxlak jata'anil u nok'e',

ti'a'an ti' tu wayil t'aano'obe', ch'julilo'ob yéetel jach táamilo'ob,

yéetel xa'ane' junp'éel k'aayil k-lu'um tan u t'aanajil ma' u xú'uluj ts'ikbalil.

 

 

U t'aano'ob in nolo'ob, ma' in k'a'at' ka kíimko'ob,

mi'x in k'a'at' séebil muk'nal u ti'a'l u t'aano'obi.

In k'a'at' ka u yésubao'ob ich u jobóonil in nok'il,

ti' u k'atil tu'ux ku yok'ot k'anbul yéetel kej,

ti' u xakil, ch'ol pak'al nikteil paynumja'an ich in k'abo'ob,

ti' in wóoko'ob, tu'ux ku sí'it' u paxil in kukutil,

ti' u maskab kó'oj méeyaj tunil, ku chukik u k'antakil oknajk'ino'ob,

ti' u yuts'il bonbi kalam k'ato'ob yéetel yuk'ajo'ob p'ulo'obe',

ti' i u baxalilcheilo'ob yéetel ti'i u jobonilo'ob jats'uts, p'ulo'obo',

ti' u baxalju'unil ku xiknal ka'an, ch'ich' mina'an u k'aaye', u ajtakbas in wáayak'o'obe',

ti' u bonilts'íib wíiklis popil tu k'amaj u kukukil k-nolob,

yéetel ti' chulcheil, chunil t'aan ch'ich'o'ob,

yéetel ti' u tunkule', u junjuntul t'aanil in puk'sí'ik'al paka'bt'a'an in k'axile',

u kilkil tu'ux ku k'ina'antaj u xul xet'xet'il in k'aylay.

 

 

NO QUIERO QUE LAS LENGUAS DE MIS ABUELOS SE MUERAN

 

 

Jorge Miguel Cocom Pech

Poeta maya de México

 

 

Si no existieran flores, cantos y pájaros en los sueños,

si no existieran hombres que las graben en las venas del relámpago;

la lluvia:

suelta crin de hirsutos cabellos transparentes,

enorme pestaña cristalina de los vientos,

sólo sería un sueño de agua en época de estiajes.

 

 

Pero la flor,

es agua que el árbol recoge del arco iris;

pero el canto,

es un murmullo que el viento le roba a los pájaros;

pero los pájaros,

son infinidad de hojas que se vuelven canto.

 

 

¿Qué es mi voz,

que apenas la oigo en la multitud de gruñidos metálicos?

¿En dónde quedó mi voz,

perdida en el laberinto de voces silenciadas?

 

 

Mi voz,

cuando busca el camino de los grandes santuarios,

cuando golpea la puerta de los palacios del gobierno,

ha dejado de ser callado silencio,

que no se arrodilla a la espera de mendrugos.

 

Mi voz,

la voz de mi pueblo,

la que ahora se expresa en las mantas

y marchas que molestan en las grandes ciudades:

es un desfile de hormigas con banderolas rojas,

es una protesta que blande metáforas en sus manos.

y está dispuesta a oír y a oírse,

más allá de sus reclamos acallados.

 

 

Mi voz,

voces de mil pájaros que abandonaron sus árboles,

es un conjuro en el crepitar de las estrellas,

anónimo registro de la edad de mis sueños,

calendario impreso en el rostro de una estela.

 

Mi voz,

me guste, o no guste a oídos ajenos,

es una puerta que se abre solícita para el diálogo.

Si molesta,

quisieran que acuda en busca de curas, vírgenes y falsos profetas,

y bajo el dominio de cruces y sotanas,

y bajo el dominio de colores partidarios,

pretenden convertirla en estiércol de propaganda mercenaria.

 

Mi voz,

si protesta,

repiten algunos periódicos,

a veces la tele, a veces la radio:

merece la cripta,

merece el epitafio,

merece el silencio de los camposantos.

 

 

Pero mi voz no nació para expresarse en quebranto:

está en la ternura de niño que escribe con pétalos,

en el rostro del maíz que no se convierte en anciano,

en la mujer india que rechaza el pan como mentira,

en el indígena que no quiere una suerte de harapos,

en las lenguas nativas: dulces y profundas,

y es un himno camarada que convoca a la perpetuidad del diálogo.

 

No quiero que las lenguas de mis abuelos se mueran,

ni quiero para sus voces un sepulcro inmediato.

Quiero se que exprese en el color de mi vestuario,

en la vasija donde danzan el faisán y el venado,

en la cestería, jardín privilegiado de mis manos,

en mis pies en donde salta la música de mi cuerpo,

en el metal de la orfebrería que atrapa las ocasos,

en las grecas de tinajas y cántaros sedientos

en los juguetes de madera y en las piñatas de colores,

en el papalote, pájaro sin canto, mensajero de mis sueños,

en los dibujos del petate que alojó el cuerpo de los abuelos,

en la flauta de madera, voz primigenia de los pájaros,

y en el tambor, voz señera del corazón de mi selva devastada,

pulso donde laten los últimos pedazos de mi historia.